Esimesed kevadised rohulibled venitavad ennast kärsitult valguse poole, kui kauaoodatud päikesekiiri tulevad otsima ka esimesed suvitajad. Rõduukse vahelt ilma uurides jäävad seljataha madalale puitlauale vaasitäis krookuseid, vanas kummutis ootavad lahti pakkimist rannarõivad ja sandaalid. Sirmi tagant tuleb välja tuua suvekleidid, rätikud ja mänguasjad, tolm pühkida voodipäitsist ning päevatekilt. Kuidas kirjutada korterist, mis on nii tugevalt omaniku nägu, et iga kõrvaline kommentaar tundub lõhkuvat seda ühtsust, mis valitseb inimese ja tema privaatse ruumi vahel? Kus otsused on tehtud puht vaistlikult, oma isiklikke esteetilisi eelistusi silmas pidades, hoolimata valitsevatest “trendidest” ja “suundadest”? Ning selle juures ei pea ma silmas korterit, kus omanik oleks hullumiseni originaalitsenud... vastupidi, tegemist on äärmiselt peenetundelise ja heamaitseline elamispinnaga, kuid need sõnad ei suuda iialgi edasi anda seda tunnet, mis seal valitseb... Pikemalt juba ajakirjas nr. 5-2007... |