Keerutades kitsastel Maarjamäe tänavatel, leiab ühe tupiktänava lõppu keerates eest küllaltki lihtsa ja kinnise neofunkfassaadiga eramu. Sinna suunatud aknad on kindluslikult kitsad pilud, vaid veidi avatuma lahendusega on tsentraalne sissepääsu osa. Tänava-poolsel fassaadil leidub materjalidest punakas toonis vineeri, viimistlemata valubetoonist seinu ning lihtsat valget krohvi. Lihtne, rafineeritud ja võibolla isegi tavaline oleks sõnad, mis esimese hetkega meelde tulevad. Fassaad ei proovigi olla pilkupüüdev ega uhkeldav. Maja on justkui tänavale oma selja pööranud, on endassetõmbunud. Pikemalt juba ajakirjas nr. 4-2008... |