 |
 |
 |
| Eramu |
| Paarismaja |
| Korter |
| Kortermaja |
| Keskkond |
| Äike ja päike |
| Linnalähedased asulad |
| Sisekujundus |
| Disain |
| Näitus |
| Klassika |
| Võrdlused & valikud |
| Materjalistuudio |
| Projektialbum |
| TOIMETUS |
| REKLAAM |
 |
|
|
 |
| Vähem on rohkem on vähem on rohkem (0) |
Betoonil on moodsa ehitusmaterjalina kahtlemata eriline aura. Mingil põhjusel räägitakse funktsionalistlikest ja hilisematest neofunktsionalistlikest ehitistest juba aastakümneid halvustava tooniga kui „valgetest kastidest“, viidates just majade betoonkarkassile, mitte naeruvääristades mahtude ebakorrapärast jaotust, kandiliste ja ümarate vormide vaheldumist, lintaknaid või muid stiilitunnuseid. Ja tõepoolest, klassikalise modernistliku arhitektuuri – 1920. aastatest kuni 1960. aastateni – vormirepertuaari põhiline määraja oli (raud)betoon, mitte raud/teras või klaas. Vastavalt sellele, mida oli võimalik tehniliselt teostada, muutus ka vorm. Tasub vaid meenutada Taani arhitekti Jørn Utzonit ja Sydney ooperiteatri kaks aastakümmet kestnud saagat, mille tulemusena sündis üks 20. sajandit koondav ehitis (nagu Eiffeli torn sümboliseerib 19. sajandit). Projekti, mis ületas algse eelarve neljateistkümnekordselt (!), üks peamisi valupunkte oli betoonist katusekonstruktsioon, kuid ühtlasi avas see purjeid meenutav kujund ukse järgnevatele ekstravagantsustele arhitektuuris, mis kestavad tänaseni.
Pikemalt juba ajakirjas nr. 5-2008... |
 |
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
| |
|
 |