19. sajand oli suurte majanduslike ja sotsiaalsete murrangute aeg. Juba talupoegade pärisorjusest vabastamine oli suur samm, kuid tõeline pööre leidis aset sajandi teisel poolel seoses talude päriseksostmisega. Aastasadu muutumatuna püsinud talupojaühiskond hakkas kiiresti uueaegset ilmet võtma. Tekkinud iseteadev peremees püüdis ka oma eluaset, sajandeid püsinud suitsust rehetare, ajakohasemaks muuta. Just sellel ajal ehitatakse rehemajadesse pliidid, soemüürid ja korstnad, avardatakse kambreid, õlgkatuseid asendavad laast- ja sindelkatused jms. Hoopis tähelepanuväärsem on aga uute ja moodsate, rehest lahku ehitatud majade ilmumine meie külapilti. Nende ehitamine algas 1850.–1860. aastail kõigepealt Mulgimaa jõukamates ostutaludes, kus neid nimetati mõisa härrastemajade eeskujul häärberiteks. Oma lihtsa kastitaolise kehandi ja enamasti poolkelpkatusega olid vanemad taluhäärberid lähedased barokkmajale ning sarnanesid omaaegsete mõisahoonete, pastoraatide ja vallamajadega. 20. sajandil levis maal alevike ja linnaagulite eeskujusid järgiv viilkatuse, katuseärkli ja verandaga hoonetüüp, mis on inspireeritud klassitsismist. Paljud Eestimaa pered elavad praegugi sellistes majades, millest on saanud isegi omamoodi maakodu sümbol. Pikemalt juba ajakirjas nr. 5-2008... |