Arhitekt – sotsiaalse tellimuse täitja
KRISTA KODRES
17.03.2005
“Maja” toimetus palus mul vaagida Eesti arhitektuuris domineeriva arhitekt-skupltori positsiooni, kehva avaliku ruumi kvaliteedi ning linnaplaneerimise taseme põhjuseid.
Siinkirjutaja saab vastata vaid oma vaatepunktist lähtudes, mis ei paikne eriala sees, vaid sellest väljas. Sellest jääb mõistagi väheseks. Teiseks ei puuduta ma hõlmavalt kapitalistliku süsteemi toimimise loogikat, mille mõjust arhitektuurile oleme teadlikud. Järgnevas on vaadeldud eelkõige kaasaegse Eesti arhitektuuri liidergruppe ning keskendutud põhiliselt sellele, mis seostub arhitekti kui sotsiaalse tellimuse täitja rolliga. Arhitekti sotsiaalsus avaldub minu silmis arhitektuuri kvaliteedis – ja ma ei pea silmas üksnes arhitektuuri välist ilmet vaid sedagi, kui inimesekeskselt majad “töötavad”. Samuti avaldub see majade suhtes olemasoleva ehitatud keskkonnaga, hoonetega, mis kavandatakse arhitektuuriliselt juba määratletud paika.
Eesti arhitektuuril (arhitektidel) on väljakujunenud identiteet. See tugineb traditsioonile, mille juured peituvad sügaval ajaloos: arhitektuur on eelkõige ehituskunst ja arhitekt on eelkõige kunstnik. Seda alates renessansiajastust kujunenud kompleksset arusaama nihestas eriti jõuliselt 20. sajand, mis oli tunnistajaks modernistliku arhitekti – revolutsioonilise looja – sünnile. Sajandi lõpupoolel see kunstnikumüüt mõranes. 21. sajandi algul on ilmne, et arhitekt on ühiskonnas positsioneerunud koostööpartnerina suhete võrgustikus, mille koordinaadistiku teised tähtsad tegelased on avalikkus-ettevõtjad-kasutajad. Eesti arhitektidele on positsioneerumine olnud valuline, sest ehituskunstniku müüt on sügavalt juurdunud ja arhitekti vaatepunktist on selle sisu meeldiv.
Kirjutasin 1991. aastal artikli “Müüdiloojad ja teised”, kus puudutasin probleemi esimest korda. “Müüdiloojatena” fikseerisin toona nn. Tallinna kümne ja selle ümber koondunud kaasamõtlejad, kelle rikkalikus kirjutistepärandis väljendatud ideoloogiline platvorm rõhutas ühemõtteliselt arhitekti kui kunstnik-looja ja kui (põhilise) ühiskonna ümberkujundaja staatust. Nõukogude Eesti tingimustes see nii oligi: kuigi arhitekt töötas sageli vaid paberil ja majade ehitamist piirasid nii Eesti NSV-le kehtestatud ehituslimiidid kui ka närune tehnoloogiline baas, suutis “Tallinna kümme” siiski kehtestada vaimsuse, mille läbilöögifooniks oli üleüldine vastandumine nõukogude tegelikkusele ja rahvusliku kultuuriidentiteedi konstrueerimine selle baasilt. Siit ka (õigustatult) enda tajumine revolutsioonilise, ümberkujundava rahvuskangelasena. Selle põlvkonna hilisperioodi kriitikuna aitasin müüdi kinnistumisele ka ise jõudumööda kaasa.
“Müüdiloojate” endi 1970.–1980. aastate arengut markeerides võib väita, et kuigi selle “sängiks” oli Robert Venturi ja Kenneth Framptoni pärane keskkondlikkuse idee, tingis vastalisena positsioneerumine jõulise enesekehtestamise vajaduse – arhitektuur, mida pakuti, pidi olema kohemärgatav visuaalne manifest. Siit ka keskendumine n.-ö. monumendi loomisele.
Müüdi tuuma edasikandumise jaoks sai otsustavaks “Tallinna kümne” liikme Veljo Kaasiku valimine Kunstiakadeemia arhitektuuriprofessoriks 1990. aastal. Professor Kaasik ja tema mõttekaaslased reformisid arhitektiõpet oma veendumustest lähtuvalt, vaba Eesti eufooria esimese vaimustusepuhangu harjal.
Vajab rõhutamist, et “Kaasiku koolkond” sai hakkama kontseptuaalse nihkega, tõstes õpetuse fookusesse linnaehituse. Arhitektihariduse ümberkujundamise sisuks sai kaasaegsete filosoofiliste, sotsiaalsete ja urbanistlike teooriate tundmaõppimine ning vastavate harjutuste tegemine. Linna üle teoretiseeriv arhitekt sündis uuesti ja seda märksa paremal tasemel kui tema õpetajad. Magistritöödena on viimase kümmekonna aasta jooksul kaitstud arvukalt (ka) heatasemelisi teoreetilisi arutlusi ning nende ideestikku on avalikkusele küllalt aktiivselt tutvustatud. Arhitektiõpetuses on jõuline rõhk linnaplaneerimisele, seda kuni väiteni, et üksik maja ei tähenda midagi ning otsustav on linnaruum. Vastavalt on õpetamisel pööratud objekti projekteerimisele vähem tähelepanu. Selle üheks tulemuseks on, et paljud kooli lõpetajad ei tunne elementaarseid funktsionaalseid, maja kasutamisega (inimesega) seotud aspekte: tüüpiline on vale orientatsioon ilmakaarte suhtes, siseplaneeringud on kehvad, halvasti vallatakse insener-tehnilisi aspekte, maja arhitektuur on sageli “kaldu” vaid ühe idee suunas teiste aspektide arvel. Hea tulemus aga eeldab sünteesi, mille saavutamine on muidugi keeruline.
Pealegi satub noor arhitekt ellu astudes sootuks teise
|
