Interventsiooni paratamatus kaheksa aastat hiljem
Epp Lankots
02.10.2008
Kaheksa aastat tagasi kirjutasin siinsamas ajakirjas pisut ideoloogilise (s.t. õpetusliku) maiguga artikli kaasaegsest muinsuskaitsest ning selle võimalikkusest Eestis. Olin tollal hiljuti lõpetanud ülikooli ning läinud Tallinna muinsuskaitsesse tööle, kus oli tasapisi toimumas põlvkonnavahetus. Osaliselt sel põhjusel, peamiselt aga üheksakümnendatel vallandunud rekonstrueerimise ning ehitamise laine tõttu oli arhitektide ringkonnas ilmselt ootus mitte isegi niivõrd värksema, aga vähemalt mingi üheselt artikuleeritud seisukoha järele, mis puudutas vana ja uue kooseksisteerimist ajaloolises keskkonnas.
Uue surve ajaloolises linnaruumis sellises ulatuses ei olnud aastaid üsna rahulikult funktsioneerinud muinsuskaitsesüsteemile paraku kohanemist võimaldanud ning seetõttu oli konfliktiderohke seis arenemispalavikus Tallinnas muinsuskatse maine negatiivse poole peale kiskunud. Kaasaegse muinsuskaitse teoreetilistest alustest polnud tollal arhitektidele muidugi eriti räägitud. Lisaks näib mulle, et muinsuskaitse tollast “tagurlikku” kuvandit arhitektide ringis kujundas veel eelmise kümnendi pärandina Poola restauraatorite rekonstrueeriv-kopeeriv lähenemine ning moest läinud postmodernistlikud stiilimängud, mis muinsuskaitsele olid olnud üsna meelt mööda. Kaheksa aastat on pikemas ajaloolises perspektiivis üsna tühine aeg, millega me tulevikus murranguid ruumipraktikates ilmselt ei mõõda. Lähedalt vaadates on, teadagi, tunnetus teistsugune. Vähemalt Tallinna näitel võib ilmselt iga oma kodulinna ruumilisi arenguid jälgiv kodanik öelda, et kaasaegse arhitektuuri ning ajaloolise keskkonna suhetes on võrreldes kümne aasta taguse ajaga mingi kvalitatiivne nihe toimunud. Olles nüüdseks igapäevasest muinsuskaitsetööst eemaldunud ning omamata head ülevaadet arhitektide ja muinsuskaistjate omavahelisest töörutiinist ning teineteise mõistmisest, on mul seekord võimalus anda isiklikumat laadi arvamus uue ning vana arhitektuuri koos toimimisest Eestis. Püüan allpool esitada mõned kõrvalvaataja märkmed, kuivõrd ma ei saa pidada end ka praeguse akadeemilise muinsuskaitse ideelise suuna vahendajaks ega kaugeltki mitte arhitektide südameasjade tundjaks. Teooriaplatvorm, millele tänane muinsuskaitsepraktika toetub, on Lääne viimaste aastakümnendite pärandikäsitlustes olnud laias laastus stabiilne ning muutumatu. Idee restaureerimisest kui sekkumisest on tagasi viidav 19. sajandisse John Ruskini teesini restaureerimisest kui kuriteost või hävingust (ingliskeelses erialases terminoloogias kasutatakse terminit intervention vahel ka kõige piinlikumalt täpse ning tundliku konserveerimise puhul). Samas on sekkumise paratamatus olnud kaasaja muinsuskaitses laialt ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud ning selle üle isegi poetiseeritud. Igasuguse sekkumine on allutatud autentsuse dogmale, mis tähendab nõuet uut kihistust vanast selgelt eristada (kas materjalieristusega, vormiliselt või muul viisil adutavalt). Ega teoreetilises plaanis see teema enam palju kummivenitamist ja piiride nihutamist ei võimalda. Probleemne hetk tekib printsiibi ellu rakendamisel, mis sisuliselt viib enamasti ikkagi individuaalsete lahendusteni - kardinaalselt erinevaid tulemusi võib formaalne põhimõtte järgimine anda ka sarnaste hoonete puhul. Artikli kirjutamise hetkel meediasse jõudnud vastuolud Tallinna Kalaranda planeeritava uushoonestuse küsimuses illustreerivad suuremas mastaabis, kuivõrd lahknevad võivad deklaratiivselt õigest põhimõttest koorunud lahendusvariandid olla. Kõnekas toimunud muutusest on selle vaidluse puhul lisaks asjaolu, et siin protesteerivad arhitektid arhitektide vastu, vastandatuna varasemale muinsukaitsjad versus arhitektid praktikale või elanikud versus arhitektid, mille parim näide – Köleri tänava uushoone betoonkarkass ning selle kadumine linnapildist – on olnud kodanike linnaruumiteadvuse viljakaim väljendus. Eraldi tähelepanu väärib viimase kümnendi arengute taustal sõna “muinsuskaitse” sisuline tähendus, mis otseselt loob eksiarvamusi muinsuskaitse tänapäevasest rollist. Kunstiakadeemia koduleheküljel on kenasti sõnastatud muinsuskaitse sisuline ülesanne kui “…innovatiivse alge tasakaalustamine
|
