Planeeringutest saab mainida Rakvere keskväljakut (1998. aasta võistlustöö alusel arhitektuuribüroo Kosmos), kus planeering on suures osas ka ellu viidud. Samuti Narva kesklinna (2000. aasta võistlustöö alusel Arhitektuuriagentuur), kus planeering jõudis menetluse lõppfaasi.

 

Tegelikult on kesklinnade arendused ja sellega seotud planeeringud üldjuhul vaidusterohkemad, pikema ja keerukama protsessiga kui täiesti uue arendusala planeeringud. Seepärast on mõnevõrra üllatav, et miskipärast ei leia viimasest aastakümnest ühtki uuselurajooni rajamiseks korraldatud avaliku võistluse alusel kehtestatud planeeringut. Killustamata omandistruktuuriga tühja maa-ala planeerides läheb protsess reeglina valutumalt. Suuremate uute linnaosade tervikliku kavandamise võistlused – nagu Tallinna Mustjõe linnaosa (2002) ja Tartu Mõisavahe kvartal (2005), samuti mitmete Europani võistluste tulemused – on jäänud seni venima või üldse riiulisse. Samal ajal on linnade külje alla tekkinud massiliselt “uusi linnaosi”, mille planeerimisel pole võistluse korraldamist kaalutudki ning mille puhul terviklikust elukeskkonnast ja läbimõeldud avalikust ruumist on kohatu rääkida.

 

Ehk on mõistlik küsida, mida saaks omavalitsused paremini ja teisiti teha, et võistluse kaudu hoolega valitud uute linnaosade terviklikud ideed satuks eelisseisundisse juhuslike arenduste ees.

 

 

2006. aasta detsembris lõppes avalik arhitektuurivõistlus Viljandi peamise tulevase linnaosa, nimega Järveotsa (tol ajal veel tingliku nimetusega Männimäe-2) planeerimise peale. Võistluse võitjatena koostas siinkirjutaja koos Jaak-Adam Looveeriga (OÜ PAIK Arhitektid) planeeringu, mille kehtestamiseni läks aega kokku veidi rohkem kui aasta. Seda võiks pidada uueks positiivseks kogemuseks, mida pidasin vajalikuks ka siin kirjeldada.

 

Loomulikult oli planeeringu kiirel valmimisel oma osa mitmel praktilisel asjaolul – näiteks on planeeritav maa täielikult munitsipaalomandis või et linna eelarves leidus piisavalt raha koheselt planeering töösse lasta. Aga ma tahaks peatuda pigem selle võistluse ühel eripäral, mis minu hinnangul osutab teisteski omavalitsustes rohkem rakendamist väärivatele võimalustele.

 

See eripära on tegelikult lihtne. Viljandi linn otsustas mitte rutata kogu ala detailplaneerima, vaid alustada uue linnaosa üldplaneeringust (ÜP). Tegelikult ma ei tea viimasest ajast ühtki teist juhtumit, kus arhitektuurivõistluse objektiks oleks olnud üldplaneeringu koostamine. Takkajärgi on huvitav meenutada, et suhtusime alguses ise mõnevõrra skeptiliselt vajadusse teha selle töö alusel kõigepealt üldplaneering, sest kogu ala kohene detailplaneerimine näis esmapilgul mõistlikum. Hiljem veendusime, et otsus oli õige. Eriti kui arvestada, et planeeringu kiire elluviimine on täna muutunud utoopiaks.

 

 

Tegelikult näeb Järveotsa üldplaneering üsna detailplaneeringu moodi välja – puhtvisuaalselt on selle üldistusaste juba nii detailseks viidud. Aga sisu on säilitanud üldplaneeringule omase paindlikkuse. Sellisel planeeringu liigil võiks teoreetiliselt olla ka omaette nimi, aga kehtivas õigusruumis on ta ÜP.

 

Üldplaneeringu mõiste taga peituvaid võimalusi on Eestis kahetsusväärselt vähe rakendatud. Üldplaneeringu üldistusastet ega struktuuri õigusaktid peaaegu et ei reguleeri ja seega eksisteerib iga üldplaneeringu ülesehitamisel üsnagi avar kasutamata võimalusteruum. Enamiku viimase aja üldplaneeringute ülesehituses ja struktuuris on rõhk asetatud eemale

1 | 2 | 3 Forward >