Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Kuidas me kujundame oma linnasid ja kuidas need siis meid kujundavad

Andres Sevtšuk

07.08.2012

Üks kõige kesksemaid teemasid arhitektuuris ja planeerimises on ehitatud keskkonna kvaliteet. Pidades silmas teema kaalukust, on lausa hämmastav, kui kasinalt suudame linnakeskkonna ja elukvaliteedi vahelist suhet täpselt kirjeldada. Pole olemas üheselt aktsepteeritud hea keskkonna teooriat ning erinevad katsed seda luua põrkuvad pidevalt vastu linna vormi ja linnas aset leidvate tegevuste tabamatut omavahelist suhet.

Samuti teeb teoritiseerimise keerukamaks iga linna erinev kultuuriline kontekst. Vaatamata professionaalse teadmise puudulikkusele hea linna vormi koostisosadest on tavainimeste kiindumus nauditavatesse linnakeskkonda nagu Kopenhaagen, Pariis, Tallinn või Hong-Kong tõestuseks, et linna geomeetrial on tähtis roll meie linnast arusaamise kujundamisel. Tänane arusaam vormi ja protsessi dialektikast viitab sellele, et väga üldised küsimused nagu “Kuidas linna konfiguratsioon mõjutab selle sees kulgevaid sotsiaalseid protsesse?” ei vii meid kuigi kaugele, kuna võib leida palju rohkem vastasmõjusid kui üks vastus võiks eales anda. Vahest olulisemgi on see, et linnade keerukuse tõttu ei ole ükski vormi ja kasutuse vaheline vastasmõju kunagi ei ainukordne ega ettemääratud. Vastupidi, see suhe võib võtta palju erinevaid vorme ja sõltuda lisaks vormile mitmetest muudest asjaoludest, mis mõjutavad inimeste ruumikasutust. Tehkem väike sissevaade linnade füüsilise mustri ning neis toimuva elu vahelisesse suhtesse, võttes näiteks lihtsa teede ristmiku. Asustus on enamasti tekkinud teede – mitte ainult maanteede, vaid ka teiste ühenduskanalite nagu veeteede ja raudteede, kaasajal isegi lennujaamade – ristumiskohtadesse. Neis ristumistes pole midagi muud huvitavat peale selle, et nad tekitavad tsentraalsuse – koha, mis on ligipääsetav kõigile, kes neid teid kasutavad, koha kohtumisteks ja näitamiseks. Võime ette kujutada, et selline koht annab inimesele põhjuse otsustada, et ta alustab siin teatud majandusliku tegevusega – rajab postkontori, restorani, töökoha jne. Selliste otsuste tulemusena hakkavad inimesed ehitatud keskkonda kujundama – nad ehitavad ristmikele vajalikud hooned, kus tegutseda. Ent see, kus need tegevused toimuvad, on osaliselt algse teede geomeetria tulemus. Loomulikult mõjutavad selliseid otsused ka inimeste endi omapärad ning ümberkaudne kontekst. Tegevuste keskkonda paigutamisega inimesed mitte ainult ei kujunda asustust, vaid asustuse algne geomeetria ja ühiskondlik kontekst aitavad kujundada inimeste otsustusi ja käitumist. Võime ette kujutada, et see protsess areneb ajas ja loob rohkem tegevusi ja rohkem ehitusi. Uute tegevuste tekitatud lisanõudluse tõttu võidakse lisada isegi uusi tänavaid, mis muudavad teedevõrgu algset geomeetriat. Nii jõuame suletud ringini, kus meie kujundame oma hooneid ja need omakorda mõjutavad meie käitumist, nagu kõlab Winston Churchilli kuulus lause. Selles ringis on põhjust ja tagajärge raske teineteisest eraldada, ent see igas linnas avalduv protsess on nii ühiskonna kui ka inimeste identiteedi absoluutne alustala. Vahel on ta ajas niivõrd terviklik, et sünnib keskkond, mida me seostame teatud tüüpi linnaga – hansalinn, ameerika linn, Indoneesia Kampong. Inimeste ja nende keskkonna vaheline vastastikune suhe on osa kokkulepete ning toimingute süsteemist, mis moodustavad ühiskonna kultuuri. Neid dünaamikaid silmas pidades saab alustada arutelu selle üle, millises linnas me tahame elada ja milliseid vahendeid või strateegiaid selle saavutamiseks võiks tarvis minna. Kui tegeleda juba olemasoleva linnasüdamiku laiendamisega – näiteks Tallinna, Stockholmi või Helsingi oma –, siis

1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 Edasi >

 
© Kirjastus MAJA OÜ