Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Kuidas me kujundame oma linnasid ja kuidas need siis meid kujundavad

Andres Sevtšuk

07.08.2012

ning suurehitised nagu näiteks Linnahall paigutati ühiskondlikke, mitte turukeskseid huve silmas pidades. Täna oleme Tallinna tiheduste ümberorganiseerimise tunnistajaks. Alates 1991. aastast on tihendatud uusi, hea asukohaga kesklinna piirkondi ning suureneva autostumise tõttu on kaubandus ja töökohad koondunud aina suurematesse allkeskustesse nagu Kristiine, Ülemiste ja Rocca-al-Mare, millele on hea ligipääs ja mis asuvad transpordivõrgu keskmetes. 3. Märkimisväärne on olnud Tallinna ümbruse äärelinnastumine. Tallinnas on alati olnud teatav osa eramajasid, ent tänasel päeval näeme, kuidas üks kõige olulisemaid demograafilisi rühmasid – väikelastega pered – kolivad avaramatesse ja turvalisematesse äärelinna eluasemetesse. 1995. aastal elasid 7% tallinlastest eramajades, 1999. aastakse tõusis see näitaja 10% peale ja on sellest alates aina kasvanud. Linnaplaneerijatena võime küsida, milliseid muutusi tuleks teha kesklinnas elamises, et ergutada noori perekondi valima tihedam linnaelu? Küsimus on keeruline, sest ehkki tihedama asustuse kasuks räägivad mitmed eelised, soodustavad vähenevad transpordi- ja kommunikatsioonikulud hajaasustust. Nõudlus eramajade järele on seotud ka nõukogudeaegse eraomanduse puudumise ja keeruliste sotsiaalsete küsimustega. Sarnaselt Skandinaaviale on Eestiski väga madal rahvastiku tihedus ning maa hind ei ole veel tekitanud turul nõudlust tihedate elurajoonide järele. 4. Alates 1991. aastast on katsetatud tohutult palju erinevate hoonetüüpidega, neist näiteks büroohooned või juba mainitud kaubanduskeskused olid enne seda enamasti tundmatud. Nagu näitas viimane Eesti ekspositsioon Veneetsia biennaalil, ehitatakse Eestis vaid 10% eramajadest tüüpprojektide ehk nn kataloogimajade järgi. 90% on unikaalprojektid – milline meeletu ideede rikkus! Samas paljud neist katsetustest maksavad lõivu piiratud eelarvele ning seetõttu vananevad kiirelt. Kesklinna ärihoonete piirkond, kus kunagi domineeris kivi, on nüüd eelkõige klaasist – kohaliku kliima ja jätkusuutlikuse suhtes ehk mitte kõige parem lahendus. Erinevalt stabiilsematest Euroopa riikidest pole Tallinnas veel välja kujunenud eripäraseid hoonete “tüpoloogiaid” Aldo Rossi mõistes. Hoonetüüpide mitmekesisus peegeldab samas ka kiirenemini muutuvaid funktsioone ja majandustegevust.5. 1980. aastal oli Eestis 126 autot 1000 inimese kohta. 1995. aastal oli 250 autot 1000 inimese kohta ning täna on see number 471 autot – peaaegu üks auto iga kahe inimese peale on väga lähedane Euroopa keskmisele. Ainult 30 aastaga on autoomanikkude arv kasvanud kolm ja pool korda! See on kaasa toonud parklate ja teede alla kuuluva maa hulga suurenemise, mis on paljuski tulnud Tallinna jalakäiguruumi arvelt. Mõnede endiste kesksete liiklussõlmede sümboolne roll on asendatud liiklustõhususe ja läbilaskevõimega.6. Kuna majanduslikud vahendid Tallinna ehituses on piiratud, püsivad ehitised vaatamata kiirele vananemisele õnneks kaua. Uute hoonete keskmine oodatav eluiga on tublisti üle lääneriikidele ja Aasia keskmise 25 aasta. Hoonete pikemad eluead on soodustanud ka paremat hooldust, enam paindlikku taaskasutust ning säilitamist. Fahle rajoonis, Telliskivi tänaval või Rotermanni kvartalis tehtud rekonstrueerimised on suurepäraseks näideteks kaasaegsest linnakeskkonnast, kus ehitatakse mineviku pärandile toetudes. Et linn oleks

< Tagasi 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 Edasi >

 
© Kirjastus MAJA OÜ