Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Heiastusi perifeeriast ühe rändnäituse kiiluvees

Rait Parts

05.08.2014

omalt poolt paar rida kirjutada. See on ipadiga toksitud, ilmselt vigu tais ja ilma tapitahtedeta. Seal, kus muidu aru ei saaks, sinna panin ikka täpid juurde. Lisaks ma pole oosel karvavordki maganud loodan et see vabandab mind valja, et tekst on nagu on.

Koha valis Gram Hobusepea 2 hoovi. Meil paluti moelda, kuidas ehted hoovis eksponeeritud oleks. See on nii kaunis peidetud hoov, et ukskoik mis sinna planeerida, hoovi enda algne olemus peaks säilima. Arutasime büroos erinevaid variante, kuni lopuks joudsime kasvuhooneni. Uhelt poolt terviklik ja lakooniline vorm, teisalt materjal kirgas klaas, mis muudab ta umbritsevas keskkonnas pea olematuks. Nii sailitab oma koha hoov voi Soomaa puutumata loodus. Samas on kasvuhoonel ka praktilise poole pealt vajalikud omadused varakevadel planeeritud välinäituse puhul tuleb arvestada heitlike ilmadega. Nii ka juhtus. Nädalapaevad kattis kasvuhoone katust lumi. Haprad ehted aga sailisid. Ja lopuks heietuse vallast on ju Gram justkui hulk noori tärkavaid õisi, mille kasvulava kasvuhoone on. Sisemine valjapanek jatkas valimise vormi ideed voimalikult õrn ja õhuline. Selleks pidi valgustus olema markamatu lahendusega, kuid samas looma piisava valguskuma hämaral ajal. Ehete ülespaneku lahenduse trosside abil leiutasid Grami tudrukud ise. Hea lahendus, mis haakub hasti ruumikujunduse tervikideega. Meie poolt vaadates oli näituse kujundus orgaaniline kulgemine. Gram usaldas meid ja motles kaasa. Tervik valmis koostöö tulemusena. Lisaks oli neil hulk haid sopru, kes aitasid erineval moel. Nad on minu arust haruldane kooslus uskumatu energiaga, mistõttu oli au ja rõõm nende näitust kujundada.

Perifeerias toimuvast osa saada ja siin midagi (taas)kogeda või luua võib olla veendumus ja tõsiolev teadmine samavõrra, kui ta võib olla edevus. Olla osaline milleski näiliselt hämaras, ürgses ja mullahõngulises on privileeg ja võimalus oma positsiooni ülejäänud sootsiumi silmis esile tõsta. Niisamuti on siin võimalus ennast taandada. Loobuda enesekesksest maailmapildist ja pihustuda kultuuri ja looduse piiril lokkavasse mitmekihilisse tervikusse. Kõneleda tõeliselt ülevast ilma häbi ja piinlikkustundeta.

 

Epiloog

Kunagi Kunstiakadeemias Kaia Lehari loenguseerias kätte hakanud raamatust “Nukker troopika” on mulle kummitama jäänud see allolev vabatõlkes lõik:

Jupiteri kotkas üksi laval seisvale Augustusele: "Vaata, oma jumalikkust ei tunne sa mitte läbi enneolematute imetegude ja kõikehõlmava võimutunde, vaid läbi selle, et võid magada koos metselajate ja ilgete roomajatega tundmata vastikust nende leha või välimuse suhtes, mis valdab sind praegu. Liblikad paarituvad su kaelal, metsloomad katavad sind oma väljaheidetega ning misiganes haigustest, vakladest, roomajatest ja kõdust kubisev maapind näib parima paigana, kus oled iial puhanud … ” (vaba tõlge Claude Levi Lévi-Straussi raamatust “Nukker troopika”) 4

Mingil kummalisel moel kerkib too tekstijupp ikka ja jälle erinevates kontekstides üles ja loob selgust. Nii ka nüüd. Piiridel kõndimine, perifeeria tundmine

< Tagasi 1 | 2 | 3 | 4 | 5 Edasi >

 
© Kirjastus MAJA OÜ