Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Mida Juku ei märka, seda Juhan ei näe

Kadri Klementi

13.02.2015

Kes meist poleks mänginud klotsidega? Mänguklotsid on ühed lihtsamad ja ajatumad mänguasjad, mis köidavad lapsi juba sajandeid. Aastasadu on peetud enesestmõistetavaks, et väikesele lapsele pakuvad rõõmu lihtsad geomeetrilised kehad ja võimalus neid uurida, neist ehitada, nende abil ruumilist maailma ja selle seaduspärasid avastada. Mis saab aga edasi? Mis juhtub pärast seda, kui külmikukarbist on saanud maja, söögilaua alla on rajatud kodu ja diivan ehitatud ümber lossiks? Miks pööratakse ruumilise keskkonna mõistmisele ja selles aktiivselt osalemisele nii vähe tähelepanu näiteks koolis?

Ruumi mõistmine algab märkamisest. See oskus – nagu iga teinegi – nõuab harjutamist, lihvimist ja väljaarendamist. Ruumilise mõtlemise alustalad on meile kaasa antud juba sünnist. Isegi imikutel, enne kui nad üldse midagi põhjalikumalt maailma asjadest teavad või arvavad, on loogilised ootused asjade ruumis paiknemise ja liikumise kohta. Mida rohkem me ruumile ja selle mõistmisele tähelepanu pöörame, seda teravamaks muutuvad meie meeled selle tajumisel. Ja vastupidi. Võime ka kaotada oma loomuliku ruumitundlikkuse, kui ruum meile üles kasvades midagi enamat ei ole kui vaid taustsüsteem, kus oma keha liikumist automaatselt juhtida. Meist võivad saada iseenda poolt tekitatud „ruumipimeduse” ohvrid.

Arhitektuurist lastele

Kuigi arhitektuuri pole tavapäraselt peetud valdkonnaks, mida lastele õpetada, on vastupidine suundumus kõikjal maailmas jõudu kogumas. Esirinnas on meie naaber Soome, kus Arkki-nimeline arhitektuuri huvikool[1] on tegutsenud juba kakskümmend aastat ning kus tänaseks õpib aastas keskmiselt 500 noort arhitektuurihuvilist. Ka Tallinnas on 2011. aasta algusest tegutsenud Arhitektuurikool[2]  – huvikool, kus 7–18-aastased noored uurivad ja loovad ruumilist maailma. Huvikooli õpetajate kogemused toetavad tõdemust, milleni jõutakse üha enam: noored on väga huvitatud neid ümbritsevast keskkonnast ja selle mõistmisest ning ruumi kogemisest aktiivselt tegutsedes.

Miskipärast on neil selleks aga üha vähem võimalusi. Tõeliselt südantmurdev oli üks vestlus 10-aastaste poistega. Teemaks oli linn ja vaba aeg ehk see, kuidas nad avalikku linnaruumi kasutavad. Arutlesime toredate kohtade üle ning üks noormees rääkis jalgpalliplatsist, kuhu õhinaga pärast koolipäeva joosti. Siis muutus ta aga murelikuks ja täpsustas, et enam nad eriti jalkat ei mängi. Sest jalgpalliplatsile ehitati aed ümber ja väravas valvab kuri valvur, kes väikseid jalgpallureid isegi tühjale platsile ei luba. Ja rohkem jalgpalliplatse kesklinnas nende kooli lähedal ei ole. Millise sõnumi saadab selline linnaruum lastele, kus neile pole kohta?

Linnaruumi planeerimine ja seda juhtivad jõud on noortele juba varakult „selged”. Kõnekas seik pärineb töötoast, kus 5. klassi tüdrukud ehitasid plastiliinist linna. Loomulikult peab ühes linnas olema ka monument, olid nad veendunud, ja nende linnas sai see monument püstitatud vabadusele (haakudes tolle hetke päevakajaliste sündmustega päris linnas). Vaevalt oli vooljas mälestusmärk püsti saanud, kui linnaehitajad oma viga märkasid ja selle kiiresti parandasid. Nimelt leidsid noored autorid, et monumendi vaatamise eest saaks raha küsida – selleks tuleb aga mälestusmärk müüriga ümbritseda, et see niisama näha ei oleks, ja selleks omakorda peaks tegu olema horisontaalse, mitte vertikaalse objektiga. Nii saigi see linn endale pikali vabadussamba.

Seega ei saa me rääkida ruumiharidusest, ilma et ka tegelik ruum sellega kaasa tuleks ja kasvavale kodanikule eeskujuks oleks. Selleks, et ka plastiliinist linnu ei vooliks needsamad jõud, mis pahatihti päris linnu vormivad, tuleb noortes kasvatada oskust ja indu märgata seda, mis on

1 | 2 | 3 | 4 Edasi >


 
© Kirjastus MAJA OÜ