Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Müstiline konstruktivist Vilen Künnapu

Kaja Pae

28.12.2016

Vilen Künnapu on looja, kes arhitektina traageldab kokku praktilist maailma ja vaimseid õpetusi. Tema loomingu keskmeks on müstiline maailmatunnetus ja sideme loomine ajatuga. Otsiva inimesena hindab ta mängu vabadust, pilgu vabadust, revolutsiooni. Künnapu usub, et tõeline muutuste väli paikneb inimeses ja avatus teeb inimese kasulikuks.

Oled väga mitmetahuline isiksus, pühendunud erinevatele tegevustele. Mis on selle mitmekülgsuse tagamaad ja ajendid?

Kui teha erinevaid asju, siis ei saa sind keegi päriselt kätte, liigud erinevate uste kaudu. Isegi kui tundub, et kõik meeldivad võimalused on sulgunud, siis tegelikult see nii pole. Näiteks hindud teevad erinevaid asju. Indias moodsa kunsti muuseumis vaatasin – väga head maalid, autorid olid aga hoopis poliitikud, teadlased, pühad isad. Mind iseloomustab see, et mulle on huvitavad võibolla esmapilgul vastukäivad asjad, oluline on nende energeetika. Nullenergia maja on ses mõttes küll ebaõnnestunud väljend [naerab]. Mulle meeldivad sürrealistlikud kujundid, masin, klassika, müütilised olevused [Vilen näitab viimasel reisil tehtud fotosid Assüüria reljeefidest] – need pole siin ei inimesed ega loomad, vaid võimsad olendid. Põimime Ain Padrikuga oma töödesse olemuslikke vanu kujundeid, millel on ajaline ja ruumiline haare, et luua side lõpmatusega ja luua ajatus. Hoonete puhul köidab mind massiivne, energeetiline arhitektuur, need mõisted joonistavad välja arhitektuuriparemiku. Tunde edasiandmine teosega on väga tähtis. Arvan, et kunsti ei pea alati tegema ühiskonnakriitiliselt, võib teha ka lihtsamalt.

Mainisid Indias nähtud näitust – idas on ehk traditsioonid veel au sees. Vanas Hiinas ei saanud näiteks olla poliitik, olemata poeet.

Poeesia on tõesti oluline. Poeedid on võimsad energia kogujad ja isiksustena ühiskonnas olulised. See, mis neist raamatute lehtedele jääb, see selleks. Kuid just isiksusena kohalolemise mõttes. Näiteks Juhan Viiding, kui ta seltskonda ilmus, tekkis eriline atmosfäär.

On sul poeete, kelle looming on sind saatnud kogu elu?

Mulle meeldivad ennekõike lühivormide autorid, keda võib poeetiliseks pidada, näiteks Italo Calvino. Poeetidest Richard Brautigan ja tema „Arbuusisuhkur”. Suhelnud olen palju Ilmar Laabaniga.

Kas Laabani luule on ka sulle oluline? Su loomingut vaadates võiks öelda, et sulle meeldib kokku panna vastuolulisi sümboleid või niisuguseid, mida tavaliselt ei kõrvutata, nii et teatav absurdi maik on juures.

Jah. Absurdikirjanikud on mulle samuti olulised olnud, näiteks õpingute ajast Samuel Beckett. Mind huvitab absurdi maagiline tähendus. See peatab ühe reaalsuse, lõhub paigasolevad seosed ja see on vabastav. Täpselt sama asi on budismi puhul oluline – näilise totruse lausumine – see ei püüa sind kusagile siduda, vaid hoopis vabastada. See on viis kehtivate süsteemide läbilõikamiseks, et hakata uuesti vaatama ja loobuda suhtumisest, et nagunii tean, kuidas asjad on. Absurd on minu jaoks nagu meditatsioon, sootsiumi loodud võrkude ja igapäevamüha läbilõikamine ning hiljem jõudmine maailma, kus tekivad ideed. Minu jaoks on ka visandite tegemine hästi toimiv vabastamise viis, meditatiivne tegevus. Tegelikult on just sootsiumist vabastamine see, millega kõik õpetused tegelevad.

Mis see siis on, kuhu me jõuame, kui selle ülesehitatud korra katkestame?

Seda häda, et see ära kaoks, ei ole. Vabaneme korraks. Nagu kala, kes saab hetkeks veest välja hüpata. Tagasi

1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 Edasi >



 
© Kirjastus MAJA OÜ