Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Kiri 2.17, Caius Plinius tervitab oma Gallust

Plinius, ladina keelest tõlkinud Kaja Pae

28.12.2016

Tõlkija eessõna

Plinius Noorem (61‒113 pKr) oli Rooma ülik ja kirjanik, kes läbis kogu Rooma ühiskondlike ametite hierarhia (cursus honorum'i) ja jõudis senaatori positsioonini. Teda on kirjeldatud kui ausat ja tublit meest, kelle sõprade ja tuttavate ringi kuulusid näiteks ajaloolased Tacitus ja Suetonius, filosoofid Artemidorus ja stoik Euphrates, keiser Traianus, Pliniuse retoorikaõpetaja oli tuntud kõnemeister Quintilianus.

Mahukaim säilinud Pliniuse kirjatöö on Epistulae (Kirjad), mis koosneb kümnest raamatust ja sisaldab ühtekokku 368 adresseeritud kirja. Nendes kirjeldab ta peamiselt Rooma eluolu ja tähtsaimaid sündmusi, olles sellega väärtuslikuks allikaks ajaloolastele.

Plinius oli pärit Põhja-Itaaliast Como järve äärest, kuid talle kuulus hulk kinnisvara, peamiselt villad üle kogu Apenniini poolsaare. Oma kirjades on ta põhjalikult kirjeldanud Toscanas ja Rooma lähedal Latiumis (tänane Lazio) asunud villat ning eraldi kirjades ka puhkuse veetmist nendes. Kuigi roomlased tundsid kahtlemata oma ehitiste ja ehitustehnika üle märkimisväärselt suurt uhkust, on Pliniuse detailsed hoonekirjeldused rooma kirjanduse seisukohalt haruldased. Neid võib vaadelda ka kui omamoodi arhitektuurikriitikat, kuid autoriks on ergu ruumitunnetusega omanik, kes ilmselgelt oma villasid väga armastab – ruume kirjeldades ei kohku Plinius tagasi kasutamast ülivõrdeid ja näiteks väljendit amores  mei (mu armastatud). Pliniuse villakirjad muudab tähelepanuväärseks autori mitmeplaaniline ja integraalne taju – ehkki Plinius jääb valdavalt ratsionaalseks ja selgitab, millistel funktsionaalsetel põhjustel üks või teine villa joon talle imponeerib, suudab ta edasi anda meelelist muljet ruumilisest tervikust. Kohtame kahetuhande aasta tagust omapärast ning teravat pilku ruumile ja elukorraldusele. Pliniuse kirjad on läbi ajaloo olnud võrdlemisi tuntud, vanim säilinud ümberkirjutis pärineb 5. sajandist, teateid teksti tundmisest ja säilinud käsikirju pärineb ka keskajast (Reynolds 1998: 316-322). Alates renessansiajast on Pliniuse villade kirjeldused olnud inspiratsiooniks paljudele arhitektidele (sealhulgas Michelangelole, Raffaelile ja Palladiole). Nii Toscana kui ka Latiumi villast on tehtud suur hulk rekonstruktsioone, teiste seas on neid teinud ka näiteks Karl Friedrich Schinkel. Siiski on villakirjeldustes jäetud omajagu ruumi lugeja fantaasiale, nii et eri ajastutest pärit rekonstruktsioonid on ka ajastu enda nägu.

Alljärgnev kiri on Laurentinumi villast – nii nimetas Plinius oma Roomast edelas, Latiumis, Vahemere kaldal asuvat villat. Villa läheduses asus Laurentumi linn ja vahetus läheduses Augustuse küla (Vicus Augustanus). Seda naaberküla, mis on praeguseks ka välja kaevatud, mainib Plinius ka oma kirja lõpuosas. Arheoloogide seas puudub üksmeel villa täpse asukoha ja säilmete identifitseerimise kohta, ehkki kandidaate on ajaloo vältel olnud mitu. Nagu selgub ka Pliniuse kirjast, oli rannik roomaaegsete villadega täidetud ja roomlaste kiindumuse tõttu ehitustegevusse arvatakse, et sagedased ümberehitused olid tavalised.

*

 

Kiri 2.17, Caius Plinius tervitab oma Gallust

Plinius

Imestad, miks Laurentumi villa, või kui soovid ‒ Laurens[1] mulle nõnda palju rõõmu pakub. Sa ei imestaks, kui õpiksid tundma villa võlu, sobivat asukohta ja ranniku

1 | 2 | 3 | 4 | 5 Edasi >


 
© Kirjastus MAJA OÜ