Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Pesaehitamise peenike kunst: eraklatest keskaegses Jaapanis

Alari Allik

28.12.2016

12. sajandil tajusid paljud jaapanlased, et kunagine kuldajastu on läbi saanud – maailm polnud enam endine. Maavärinad, tormid ja näljahäda andsid märku, et kätte on jõudnud lõpuaeg (mappō), kus Buddha õpetus on alla käinud ja elu on muutunud maapealseks põrguks. See tõi endaga kaasa kodust lahkujate (shukke) hulga järsu suurenemise – paljud 20–40-aastased täisjõus mehed, kes olid Heiani õukonnas karjääri teinud, otsustasid korraga kõik maha jätta ja hakata rändmungaks või seada end sisse mõnes mäenõlvale ehitatud eraklas. Mõeldi, et kui maailm on oma olemuselt püsitu (mujō), nagu õpetas Buddha, siis pole püsivad elukohad kooskõlas asjade olemusega. Püsitus maailmas tuleb ka ise olla püsitu – minna vooluga kaasa, olla pidevas liikumises.

Mõned tuntumad eraldumispaigad nagu Ōhara mägi olid tollel ajal kuuldavasti nii tihedalt eraklaid täis, et oma hurtsiku jaoks vaba platsi oli raske leida. Nii tundus paljudele tunduvalt etem võtta ette pikem palverännak – ööbida kord siin, kord seal ja meisterdada ajutistes peatumispaikades endale okstest ja lehtedest onne. Sedasorti rändajate hulgas on kõige kuulsam erakmunk Saigyō (1118–90), kes oma onnis veedetud öödest kirjutas kauneid luuletusi, mida inimesed pealinnas hea meelega lugesid, kujutades ette tema rännakuraskusi ja üksindust. Üks kuulsamaid nendest kõlab nii[1]:

 

Hõredaks jäänud

hurtsiku laepragudest

langeb sisse kuu,

mida vaatan käisele

veerenud pisara sees.

 

Väljend „rohust onn” (kusa no iori), mis siin lühikeses luuletuses on tõlgitud hurtsikuks, on vanemas jaapani keeles üldnimetus kõikidele eraklatele – nii nendele, mis on reisil käepärastest materjalidest kokku klopsitud, kui ka nendele, mis olid üsna hästi läbi mõeldud ja pikemaks eluks sisse seatud. Onni ehitamisest rääkides kasutatakse enamasti väljendit iori o musubu, mida võiks tõlkida „onni põimimiseks või punumiseks”. See sobib hästi kokku eestikeelse väljendiga „pesa punuma”. Siit kumab läbi mõte, et inimene võis endale linnu kombel sobivatest okstest, lehtedest ja samblast kodu teha, mis oleks hubane ja milles poleks midagi üleliigset. Pesa paindub keha järgi – ta on täpselt õige suurusega, temas pole midagi üleliigset. Jaapanis oli see arusaam kooskõlas ideega ideaalsest eraklast, milles võib end okste vahel kerra tõmmata ja püsitu maailma õõtsumisega sujuvalt kaasa õõtsuda.

Sellisest ideaalset kodust unistas ka Kamo no Chōmei (1155–1216), kes oli sügavalt pettunud oma õukondlikus karjääris. Terve elu oli ta üritanud endale saada ülevaataja positsiooni Tadasu pühamus, mida võib tänapäevalgi Kyōtos külastada Shimogamo pühamu territooriumil. Kamo suguvõsa sees toimunud võimuvõitluse tõttu ei õnnestunud tal isa jälgedes käia, mistõttu ta otsustas hoopis kõik selja taha jätta nagu paljud teised tema kaasaegsed. Sellest sammust võitis tohutult jaapani kirjandus, sest Chōmei kirjutas mägedes elades oma dharmanime Ren’in all autobiograafilise teose „Ülestähendusi erakuonnist” (Hōjōki), mis kuulub nüüd kõikide kooliõpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirja. Paljud jaapanlased suudavad peast tsiteerida selle teksti avalauseid, mis võtavad kokku jaapani püsituse-filosoofia olemuse[2]

„Jõe vool on peatumatu ja tema vesi pole kunagi sama. Võrengus õõtsuv vaht kord tekib, kord kaob – pikka püsi pole talle antud. Nii on ka inimeste ja nende ajalike eluasemetega. Uhkes pealinnas seisavad katuseharjad kõrvuti – üks kõrgem kui teine –  ja neid vaadates võib jääda mulje, et nii ülema kui alama järgu õukondlaste elamud on igavesed; kui aga järgi mõelda, kuidas asjad tegelikult on, näeme, et vanast ajast tänaseni säilinud hooneid on vähe.”

See kirjeldus ei käi ainult Heiani kohta. Kui mõtleme, mida Tallinn on viimaste kümnendite jooksul läbi elanud, saab selgeks, et Chōmeil on õigus

1 | 2 | 3 | 4 Edasi >


 
© Kirjastus MAJA OÜ