Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Tõenduspõhine ruumiloome

Grete Arro

28.12.2016

Ruumid inimestele – millest lähtuda?

Los Angeleses on kaks korda peetud olümpiamänge – 1932. ja 1984. aastal. Olümpiastaadioni peasissekäigu ees on pidulik muruväljak, mis on juhtumisi umbes jalgpalliväljaku mõõtu. Kohalikud noored leidsid, et seda võikski jalgpallimänguks kasutada ning olid väljaku 1983. aastaks kenasti „sisse mänginud”. Ent olümpiamängude lähenedes otsustasid pargi haldajad, et selline isetegevus pole sugugi paslik ning paigutasid muruväljaku keskele moodsa kunsti teose – hulga suuri ebakorrapäraseid kivilahmakaid. Tõepoolest, kohalikud noored sellest peale enam väljakul jalgpalli ei mänginud. See-eest hakkasid nad kunstiteose vastu pudeleid puruks viskama (Carr, Francis, Rivlin ja Stone, 1993).

Kui mul paluti kirjutada nn tõenduspõhise planeerimise kohta artikkel, olin ühest küljest vaimustunud – just sellest olen alati tahtnud kirjutada. Teisalt aga nõutu – kuidas rääkida millestki, mis tundub mulle nii iseenesestmõistetav? Kuidas selgitada ükskõik millise funktsionaalse nähtuse loojale, et sa pead tundma kasutajat, kui tahad tema jaoks disainida? Just see on minu keskkonnapsühholoogilise ängi peamine sisu. Edasises teen katse põgusalt hüpata epistemoloogilisele parvele – mis on minu vaatenurgast üldse teadmine, mida (ruumi luues) usaldada; miks peaks sellest lähtuma; mis juhtub, kui ei lähtu; mida me teame sellist, mida sotsiaal- ja käitumisteadlasteta ei oleks teatud. Kindlasti on alljärgnev kaldu pikka aega (keskkonna)psühholoogia artikleid lugenud inimese maailmanägemuse suunas ning seda ei tule võtta kui muude valdkondade teadmiste ja kogemuste kõrvalelükkajat, sellele vastandujat või selle asendajat, vaid kui üht võimalikku täiendavat infoallikat ruumide loomisel. Eks igasugune interdistsiplinaarsus algab suure kisaga.

Keskkonnapsühholoogia kui üks teadusliku psühholoogia uurimisvaldkondi on tekkinud  alles hiljaaegu. Alles viimasel 60‒70 aastal on hakatud uurima, millised on ruumi ja inimese interaktsioonid: kuidas suhe inimese ja ruumi vahel toimib. Mida on inimesel tarvis, et targalt, tervelt ja õnnelikult elada ning kuidas on see ruumiga seotud? Mida peame teadma inimesest kui keerukast süsteemist, kelle kõik omadused on suunatud keskkonnaga kohanemise hõlbustamiseks ja on sellega pidevalt interaktsioonis. Kas see, kui koostööaltid me oleme, kui palju teistele inimestele inetusi nähvame, kui varmalt hädasolijale appi läheme, enesekindlalt väitluses peale jääme, oma koduümbrust tunneme, liigume, vaimselt ja füüsiliselt terved oleme, ära eksime ja vandaalitseme, on seotud muuhulgas ka sellega, kuidas ümbritsev sise- ja välisruum on üles ehitatud? On leitud, et ruum võib mängida väga erinevates inimtegevuse väljendustes oma rolli. Seaduspärad ja eripärad, mis iseloomustavad inimese ja ruumi seost, ei ole intuitiivselt kõigile huvilistele teada – nii nagu ei ole intuitiivselt teada, kuidas õpetada õpiraskusega last või ravida haiget. Nagu hariduses või meditsiinis, on ka planeerimises ilmselt olemas (latentsed) seaduspärad, mis selgitavad indiviidi heaolu ja käitumise seost ruumi omadustega, aga need teadmised tuleb esmalt mingite meetoditega konstrueerida. Kuidas õppida neid tundma ja arvesse võtma? Kas selleks piisab mõtisklemisest ja avatud silmadega

1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 Edasi >


 
© Kirjastus MAJA OÜ