Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Kokkumäng

Johan Tali

28.12.2016

Veneetsia biennaali paviljonide puhul kehtivat rusikareegel, et kuraatoreid saab olla ainult üks, sest keegi peab otsustama. Balti paviljoni korvpallimeeskonna suurune kuraatorite võistkond tekitab selle kõrval ilmselgelt küsimusi. Kuidas jõuda millegi enama kui lihtsalt kolme riigi grupinäituseni? Kes otsustab, kes vastutab ja kes teab, mida tegema peab? Kas keegi kerkib meeskonna liidriks või jookseme kerge närvikõdi ja peataolekuga mööda Palasport Arsenale väljakut ringi nagu Eesti korvpallikoondis EM-finaalturniiri avamängul? Järgnevalt kureerimisest (ja praktiseerimisest) kui meeskonnamängust ja kollektiivsest praktikast ning arvamuste paljususe tingimustes ühe partii kallal töötamise praktikast, mida me arhitektidena peaksime paremini tundma õppima.

Balti paviljoni üheksaliikmelise autorite kollektiivi koostöö aluseks on mõtteline tuumiktekst. See ei ole kivisse raiutud manifest, vaid pigem avatud platvorm. Lähteküsimus on: mis on Baltikum? Kuidas seda ruumipraktikate vaatepunktist tõlgendada? Tegu on avatud küsimusega, mis eeldab avatud vastuseid. Ei ole õiget ega valet vastust, kuid on definitsioone, mis töötavad intensiivsemalt – mille jõujooned hargnevad kaugemale ja seovad olemuslikult rohkem teemasid. Definitsioonide paljusus tähendab, et Baltikum võib olla nii idee, poliitika, maavarad, merekallas, põllumaa kui ka paneelmajad ning veel palju muid asju, põimunult ja kaasavalt. Lähteülesande eesmärk on ühisosa leidmiseks harutada lahti võimalikult palju protsesse, mis territooriumi kirjeldavad, kuni juhtnöörid viivad arusaamiseni, et see on (olemuslikult) Baltikum!

Näituse ettevalmistuse alguspunktis polnud me kindlad, et Baltikum on ka tegelikult olemas ja vaatlemist väärt. Poolnaljatledes käidi läbi mõtteharjutused igavast perifeeriast ja tühermaast. See eneseirooniline nutulaul lükati aga kohe kõrvale. Asi läks põnevaks artefaktide valimisel. Väga kiiresti sai selgeks, et ei ole ühtegi üksikut tööd, mis võtaks kokku Baltikumi suure pildi – kaart on liiga madala lahutusega, et tegelikult midagi näidata, puuraukude kivimid liiga detailsed keemilised koodid, et neist territooriumi konstrueerida. Ometi olid kõik need fragmendid osa suuremast kooslusest – tükid, mis vihjasid üksteisele, seostele ja tervikule. Ühel hetkel sai selgeks, kuidas näiteks 60 protsenti Baltikumi elamispindadest on seotud maapõue kaevandamise, gaasitarnete, alternatiivsete kunstipraktikate ja avaliku ruumiga.

Kuraatorid suhtlesid omavahel ja arendasid kontseptsiooni mitte niivõrd esemete, kuivõrd praktikate kaudu. Esmalt tekkis ühine arusaam saastekvootidest kui intellektuaalsest infrastruktuurist, seejärel ei olnud enam teistele kuraatoritele võõras seos põlevkivi ja Aidu püramiidide projekti vahel. Kui diskuteeriti, kes, miks ja kuidas teeb, siis illustreerisid püramiidid neid seoseid otsekui rusikas silmaauku!

Üheksa kuraatorit asusid otsima asitõendeid Baltikumi olemasolu kohta. Eesmärk oli tõusta kõrgemale riigipiiridest ja eralduda rahvusriikide turvatsoonist biennaali kontekstis. Kui sai selgeks, et territooriumi kirjeldab kõige enam projektide paljusus, oli äkitselt väga kasulik, et kollektsionääre oli üheksa, mitte üks. Vaatenurkade paljusus tagas, et ilmusid välja  erinevad praktikad, ilma et ükski neist oleks ümber lükanud mõne teise või olnud teistest tähtsam.

Näitus, nagu ka seal kirjeldatud territoorium, on kirju, läbipõimunud ja mitmekülgne. Kusagil tagaajus elab kujutelm mingist geoloogilisest maakamakast, mis kerkib esile intuitiivse, meelevaldse kujundina ühest tervikust. Ent keskkond rullub lahti pigem fragmentidest koosnevate praktikate kogumina. Või nagu kirjutab näitust saatvas raamatus „The Baltic Atlas” Timothy Morton: Baltikumi näitus on portaalide portaal.[1]

 

Baltikum ei ole küll üks tervik, kuid meie ühisteadvust mõjutavad ruumilised stsenaariumid – nii regionaalse kui ka kohaliku tähtsusega otsused –, mis kujundavad vahetuid ruumilisi kogemusi. Arusaam ehitatud keskkonna kujunemisest ja antropotsentriline soov selles ruumikujundajana arvamust avaldada sunnib meid arhitektidena neil teemadel kaasa rääkima, piltlikult öeldes jalga ukse vahele

1 | 2 Edasi >


 
© Kirjastus MAJA OÜ