Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Maja tunnetamisest. Elamu Tabasalus

INGRID RUUDI

29.12.2004

Arhitekt: Arhitektid & Muru Pere
Autorid: Urmas Muru, Peeter Pere
Konstruktor: Ago Kuddu
Projekt: 2002
Valmis: 2004
Üldpind: 210,9 m2

Tünjas, endassesulgunud maja Tabasalus keskmiselt tavalise uuseramuasunduse keskel on niigi intrigeeriv vaatepilt. Teades tausta – autoreid, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming moodustab keeruka, kuid kummaliselt järjepideva jada – tundub objekt juba suisa võrgutav. Eesti kontekstis on üsna haruldane, et arhitektide eri formaatides looming on loopinud külluslikult vihjeid ja niidiotsi erinevateks tõlgendusteks, tootes sealjuures teadlikult müstifitseeritust juurde. Painava tõsiduse ja narritamise vahekord tundub samas kalduvat esimese kasuks. Seega, kas astuda seatud lõksu, või kas lõks on üldse see, millena ta paistab?

Muru ja Pere majadest rääkides mainitakse tavaliselt ära, et tegemist on autoritega, kes on ühtlasi maalijad, varem (?) ka performance’ikunstnikud. Samas on see tavaliselt ainult kerge viide, mõnikord isegi vabandav-selgitav, legitimeerimas ekstravagantsust, ebatavalist vormi, mitteratsionaalseid lahendusi või lihtsalt tavalisest tundlikumat värvitunnetust. Sisulist seost ei tõmmata ning ka Muru tsitaadid emotsioonidest ja erootilisest arhitektuurist jäävad pelkade nimetustena õhku rippuma. Ka ekspressionism, millena nende tegevust on algusest peale määratletud (ehkki Tööstusprojekti perioodi nimetuse tehnodeeliline ekspressionism võtsid nad ju ometi ise), on lahterdamine, millega seostub nii teatav tõlgendusvõimalus kui ka ettekujutus võimalikest vormidest. Aga mitte vormis pole küsimus, vaid tunnetuses, mis on väga isiklik, isegi sissepoole pööratud, ent mitte autistlik. Alateadvuslik on pahupidipööratud ühiskondlik.

Tunnistades, et maja on ekspressiivne, ei ole teda siiski vaja stiilimõistete abil tõlgendada. Ta ei sümboliseeri mitte midagi – ta toimib oma vormis ja materjalis. Eelkõige materjalis. Materjal on alati olnud arhitektuuri olemuslik kvaliteet. (Modernistlik) läbipaistvus korrespondeerus läbipaistva ühiskonnaga, seda korraga luues ja tähistades – nähtamatud hooned, lõpmatu ruum ja avatud ühiskond. Poolläbipaistvate ja peegeldavate pindade perioodi on Anthony Vidler käsitlenud Lacani peeglifaasi kaudu – peegelpildis iseennast, aga sealjuures täiuslikumat ja terviklikumat iseennast ära tundes kujuneb lapses (aga ka hiljem) ego ja samas võõrandumine sellest. Iseenese representeeritavust tajudes saab temast lisaks subjektile ka välise poolt kontrollitav objekt. Kui läbipaistvus lõi paranoia ruumi, siis peegeldavus kõiki piire hägustava ja subjekte paljundava paanika ruumi. Muru ja Pere maja puhul oleme aga vastamisi tumma vaskse pinnaga. Selles valguses oleks see nagu tagasiminek ja fragmenteerumise eitamine, tihke materiaalsuse taotlemine. Kuid ebaloogiliselt sellesse pinda “uuristatud” aknad ja teadmine vase roostetamisest ja lõpuks lagunemisest meenutavad, et tihkus on petlik, pind on hoopis pinev ja teel hävingule. Lähedalt vaadates oleme vastamisi (nimelt vastamisi, kuna sellega ei saa suhestuda) reaalsega, mis on liiga ligi, lagunemisega, mis on liiga tõeline. See on paradoksaalne, kuna arhitektuur ei saa olla üleni protsessikunst, mis saavutab lõpetatuse lagunedes ja algpunkti tagasi jõudes. Aga sellest hoolimata räägib maja just sellest, kuigi ta ei räägi, sest reaalne on sõnastamatu.

 
© Kirjastus MAJA OÜ