Maja promo


 










FB


Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Karakteriga hotell – L’Ermitage

REGINA VILJASAAR

08.09.2004

Projekteerija: Arhitektuuribüroo Pluss
Autor: Indrek Allmann
Konstruktor: Pike
Eriosad: VIP Projekt
Projekt: 2003
Valmis: 2004
Üldpind: 3055 m2

Toompea külje alla, Toompuiestee ja Paldiski maantee ristile on tekkinnud kaasaegne hotellikogukond. Turistide jaoks väga soodsas kohas valmis esimesena 1962. aastal hotell “Tallinn”, 1990-ndatel kavandati samasse kõrvale “Sheratoni” hotelli, aastal 2003 renoveeriti “Uniquestay” hotell nime all hooned üle tee. Uusim, hotell “L’Ermitage”, mille projekteeris arhitekt Indrek Allmann, sealsamas valmis käesoleva aasta maikuus, täites senise tühiku kahe vanema maja vahel.

Hotellindus on ühest küljest konservatiivne ala, kus tuleb järgida kindlaid välja kujunenud tavasid ja täita ootusi kvaliteedi osas, teisest küljest on viimasel ajal toimumas majutusturul ümberorienteerumine, sest suured ühenäolised hotellid on kaotamas oma populaarsust ning turgu võidavad väiksemad ning omanäolisemad. Ka sajaprotsendiliselt eesti kapitalil põhineva “L’Ermitage’i” eesmärk oli luua väike ja personaalset teenust pakkuv hotell.

Detailplaneeringuga määratud katuseharja ja räästa kõrgus on lahendatud naabermaja mansardkatuse kordusena, mille ühtset massiivi lõhuvad alumisest korrusest välja kasvavad ja edasi taeva poole tõusvad aknad. Aknad on ka üks osa visuaalsest efektist, mis tekib piki kaarduvat Toompuiesteed vaadates – perimetraalsete hoonete akendest kujuneb tihe vertikaalne rütm, mille sees uus hoone mängib kaasa pikkadest kitsastest akendest kujuneva kolossaalorderi ja fassaadikatte triipudega. Püstise liigendusega on hoone kergust juurde saanud ning räägib ühtses rütmis ümbritsevate hoonetega.
Esifassaadi kattega eristub “L’Ermitage” aga kõrvalhoonetest kardinaalselt. Pigem sarnaneb tume pruunikas patineerunud vasest kest üle tee kasvavate puude tüvedega. Fassaadi katte küsimus on ka ainus koht, kus arhitekti valikut suunati marketingipõhimõtetest lähtudes. Algselt oli hotell mõeldud palju ka vene gruppide teenindamiseks, nüüd on need keerulise piiriületuse tõttu tahaplaanile jäänud. Variandina välja pakutud roostetavat raudplekki kardeti vene inimese jaoks hotellifassaadil liiga võõraks jääda võivat. Tuhkjas vask mõjub seevastu üheaegselt vaoshoitult ja piisavalt ekstravagantselt, et muljet jätta.

Hoone tumedast kehandist eristub ootamatu vormiga peasissepääs, kus äramurtud nurk mõjub kui koopasuu. Fuajeest tänavale vaadates tekitab sissepoole kummuv klaas aga tunde, et sina oled astunud välisruumi ja õues toimuv on pakitud klaaskasvuhoonesse. Viide majale kui koopale pole ehk ka kõige ekslikum, sest kui alumisel korrusel moodustavad klaasist sissepääs ja restoraniaknad õrna läbipaistva vööndi, on eluruumid nende kohal turvaliselt tugeva metallkilbiga kaitstud.
Tänavafrondis teiste vanemate majade vahele sobituva hoone taga on tegelikult ootamatult suur ruumiprogramm – 91 numbrituba, restoran, nõupidamistesaal ja teenindus- ning abiruumid. Tänu mitmetele tehnoloogilistele uuendustele on lõpptulemus jäänud tasakaalukaks. Fassaadi liigendavad vasktahvlite ülesmurtud ääred, mille kinnituseks tuli eraldi mehhanismid konstrueerida. Uuenduslikud on esmakordselt Baltikumis kasutamist leidnud üliõhukesed põrandaküttega vahelaed. Esimesele korrusele jääb taotluslikult mitte väga paraadne, kuid rahulik ja elegantne avalik tsoon, mille kujundas Pille Lausmäe, teisest kuni kuuenda korruseni ulatuvas “kodusemas” osas on suhteliselt kitsaste koridoride ääres erinevate suuruste ja lahendustega toad. Sisekujundaja Tatjana Jakobson on

1 | 2 Edasi >

 
© Kirjastus MAJA OÜ