Ridaelamud Tallinnas Kloostrimetsas
URMAS OJA
17.02.2004
Arhitekt: Ado Eigi AB (elamu Lepiku t.); Ott Kadarik, Mihkel Tüür (elamu Põldma tn.)
Konstruktor: Uno Pall (elamu Lepiku t.)
projekt: 2002
Valmis: 2003
Tallinna teletornist avaneb suurepärane vaade kaugele pealinna ja selle ümbruse kohale. Viimaseil aastail Eesti kõrgeima maja vaatekorrusel kaheksakümnendate lõpu lagunevaks stiilirestoraniks stagneerunud “Galaxy” imelik interjöör lausa sunnib silma pidevalt panoraamil hoidma. Tavaliselt vahetult enda ees paiknevaid asju ei märgata, kuid kes on binokliga Lasnamäe majadelt oma koduakna otsimisest tüdinud, on kindlasti märganud otse teletorni ees laotuvat järjekordset pudru-ja-kapsad stiilis koledat elurajooni, mille “maamärgiks” on suur valge poolkaares ridaelamu esiplaanil. Mulje sellest kui kokkuhoidliku büd˛etiga rajatud tribuudist ameerikalikule unistustekodule ei parane ka maapinnale laskudes.
Mööda Lepiku teed sealsesse kvartalisse sisenedes paistavad Lepiku, Kõlviku ja Põldma tänaval ümber enam-vähem ühise, tiheldalt mändidega kaetud krundi suure poolkaare moodustavad neli uut ridamaja. Varaseim neist on Mihkel Tüüri ja Ott Kadariku projekteeritud pikk ja kandiline, proportsioonilt isegi puusärki meenutav nelja korteriga elamu. Kõlviku teel on kaks Ado Eigi kavandatud liigendatud katusemaastikuga viie uksega maja, üks punane, teine valge. Kõlviku ja Lepiku tänava nurgakrundil vormistab ridamajade reale lõpetuse arhitektuuribüroo Kosmos äsjavalminud nelja pere elamu.
Kõik need majad on suhteliselt erinevad, kuid samas ka sarnased, sest tegelevad samade, ridamajadele spetsiifiliste probleemidega. Teletorni ära paistnud suure poolkaares majaga võrreldes on need kõik esiteks kordi väiksemad ja nende ümber on palju looduslikku keskkonda, millega suhestuda. Näiteks Eigi majal kasvavad männid läbi terrasside. Õieti ei olegi neid mõtet ega võimalik kõrvutada. Ühel juhul on tegemist elamispindadega, teisel juhul aga hubaste kodudega. Ridamaja pretendeerib hoonetüübina kuhugi eramu ja korteri vahepeale, kaldudes tugevalt esimese poole. Arendajal on tõenäoliselt alati suur kiusatus lasta mõnel arhitektil mingit poolikut kahe-kolmekordset eramut terve krundi ulatuses lõputult kasvatada, kuni maa täis saab. Sellest tuleneva monotoonselt hakitud riba vastu sobivad heade näidetena Eigi kõrvuti olevad majad, mis on ühesugused ja ühel teljel, kuid eri värvi ja neid on kaks. Kadariku ja Tüüri kahekordne maja on kujundatud nii, et see mõjuks võimalikult väikesena. Teise korruse tänavapoolne aknariba järgi võiks arvata, et tegu on lihtsalt laia puitvillaga. Sissepääsud nelja korterisse jäävad esimest ja teist korrust lahutava laia karniisi alla peitu. Pikk aknalint maja keskel tõrjub koos maja katva horisontaallaudisega jäädavalt müüdi tavalistel, n.-ö. “rea” ridamajadel tihti esinevast vertikaalsest liigendatusest.
Kosmose kaarekujuline maja nurgakrundil on juba iseenesest väga soodne variant hoone mastaabiga mängimiseks. Arhitektid planeerisid tänavapoolse laudise tumedana, et maja väiksem ja rohkem maadligi paistaks. Aiapoolne sein pidi tulema hele, et õueruumi visuaalselt avaramaks muuta. Isepäine ehitaja ajas selle millegipärast segamini, mistõttu on tulemus täpselt vastupidine ja loogiliselt põhjendamata. Natuke hajutab liiga konkreetselt hõlmatava maja muljet ka nelja tahuga esifassaadi justkui nihkes kordav katuseräästas, mille kaugele eenduvad osad varjutavad siledad fassaadid vastavalt valgusele eri tooni pindadeks.
|
