Messe Frankfurt Exhibition GmbH


 













Väljaandmist toetab
Eesti Kultuurkapital

   

Munitsipaalmaja Tallinnas Erika tn. 9

LIINA JÄNES

25.11.2003

Arhitekt: Rein Murula Arhitektuuribüroo
Autorid: Rein Murula, Marti Kahu, Karl Koosa
Konstruktor: Tõnu Rausberg (TA-Konsult)
Tellija: Tallinna Elamumajandusamet
Valmis: 2002
Korterite arv: 120
Netopind: 6798 m2

Tallinna linna 5000 eluaseme programm on tekitanud viimastel aastatel uudse valdkonna munitsipaal- ja sotsiaalmajade ehitamise näol. Kogemus ei ole veel teab mis pikk ja ka turg pole teiste ehitatavate kortermajadega võrreldav, ometi on teatud märgid juba maha pandud.
Kevadel valmis Erika tänaval seni suurim munitsipaalmaja (120 korteriga). Tegemist on endise vene sõjaväe territooriumiga, kuhu linna toel on suisa munitsipaalmaastik kerkinud. Üksteise kõrval paiknevad kaks väiksemamahulist stalinistlikku elamut (rek. 1999–2000) ja kvartali sisemuses Rein Murula rekonstrueeritud moodne linnamaja.
Uus munitsipaalelamu on 1953. aastast pärineva stalinistliku lagunenud kasarmuhoone rekonstruktsioon. Lähtekoht oli seega täpselt sama, mis mõni aasta varem korrastatud naabermajal, tulemus aga sootuks erinev. Otsustavaks sai arhitekti soovimatus taastada stalinistlikku stiili. Pigem astub maja kontakti vastasasuvate 1960-ndate alguse kortermajadega, mille otsaseintel lendlemas uljad rahutuvid. Arhitektuurne ilme on teadlikult kergelt ilutsev, et anda arhitekti varasema kogemuse põhjal askeetlikult sisustatud üürikorteritele kompensatsiooniks elav ja ilmekas eksterjöör. See on saavutatud lihtsate vahenditega: värviline krohv, püst- ja rõhtlaudis majaotste rõdudel, pikka fassaadi rütmistavad aknad. Sarnaselt Ankru tänava munitsipaalmajaga on siingi vana majakarp fassaadil teist värvi krohvi abil loetav. Ühiskoridorides on vanad müürid mõnel pool paljaks jäetud.
U-kujulise kasarmuhoone üks tiib lammutati, et tagada kõigile korteritele piisav päikesevalgus. Ühtlasi andis andis see majale ruumika tagaõue. Hoone sai osaliselt peale neljanda ja viiendagi katuseterrassidega korruse. Kui valdavalt on korterid 1-toalised, siis pealeehitatud osas kulgevad läbi kahe korruse neljatoalised, mis mõeldud paljulapselistele peredele. Kõrgemate korterite lisaväärtuseks on ahvatlev merevaade. Invaliididele on ette nähtud 10 korterit, ratastoolide hoidla keldris, majas on ka lift.
Paneb mõtlema, mis eristab munitsipaalmaja kallitest kortermajadest? Kas üksnes ruutmeetri hind? Elementaarsetes mugavustes ei ole hinnaalandust tehtud (näiteks pesuruumides on põrandaküte). Ka asukoht ei ole enam määrav – järgmine munitsipaalmaja valmib Endla tänavale. Arhitektuurikeel on Erika tänava majal tunduvalt läbitöötatum ja keskkonda elavdav kui enamusel rutuga “valmis visatud” kortermajadel.
Üldiselt räämas piirkonnas loovad kolm munitsipaalmaja oma piiratud territooriumi ja pügatud muruga, sillutatud kõnniteede ja parkimiskohtadega tugeva kontrasti, kandes samal ajal sõnumit sellest, et moodne arhitektuur ei ole (vähemalt ei peaks olema) rikkurite privileeg. Kuigi keset suvalist Kopli kvartalit mõjub kaasaegne maja praegu veel ilmutisena, on see igati positiivne ilmutis, mille suunas ja nimel edasi tegutseda. Pole vist vaja rõhutada, millist mõju avaldab inimesele tema lähim elukeskkond.
Liiga vähe on meil veel sotsiaalselt tundliku närviga arhitekte, kelle põhimõtteks oleks sotsiaalsete probleemide lahendamisele kaasa aitamine, mitte üksnes rikkurite ees eputamine.

 
© Kirjastus MAJA OÜ